Saiad, sai ja pelmeenid

Vahel on mul veidi teistmoodi isetegemised. Kõik algas sellest, et kevadpühade ajal tahtis mu 11a tütar Annaliisa saia küpsetada, selline soovituslik ülesanne oli koduõppes antud. Pärmitainast olen oma elu jooksul vast paar korda teinud ja nüüd siis õpeta oma last oma olematute kogemuste najal, eksole...
Noh, elagu internet ja lõputute võimalustega google, lisaks mu enda kujutlusvõime, laps tegi saia minu abiga valmis. Tuli küll hirmsasti pudisev, aga ajasin selle grahamjahu kaela. Mõtlesin, et oleks pidanud tavalist nisujahu osaliselt kasutama.
Pool pakki pärmi jäi külmikusse ja mingi mõttepojuke mu kuklasse, mõlemad "segasid" mu igapäevaelu.
Kuni eilseni. Eile hakkasin otsustavalt kahte erinevat saiatainast tegema.
Koostisosad olid mõlemal tainal ühesugused: grahamjahu ja tavaline nisujahu pooleks, pärm, suhkur, pisut soola,  kardemon, vesi. Koostisosade vahekord on aga tainastes erinev.
--------------------------------------------------
Kõigepealt tegin valmis traditsioonilisema taina, sellise, mida tuli sõtkuda. Jahu ja vee koguse vaatasin ühest netist leitud retseptist (SIIN), muus osas leiutasin ise. Panin valmis sõtkutud taina kaheks tunniks sooja radika juurde kerkima. Seejärel sõtkusin taina veelkord läbi, jagasin kaheks, vormisin ahjuplaadile kaks pätsi, lasin veel pool tundi kerkida ja lükkasin saiad ahju küpsema.
Tulemuseks sain väga maitsvad saiad! Õrnalt magus, kardemoni ka kergelt tunda. Pisut pudises, aga vähem, kui puhtalt grahamjahust tehtud sai.

             

--------------------------------------------------
Sel ajal, kui traditsioonilisem tainas kerkis, tegin valmis teise taina. Selle potisaia retsepti (SIIN) peale sattusin facebookis paar päeva varem ja jäi kummitama. No malmpott mul ju on... Algupärasest retseptist võtsingi ainult jahu, vee ja pärmi kogused, muus osas leiutasin ise. Tulemuseks oli vedelam tainas, mida sõtkuda ei saanud ja ei olnud vajagi. Pärmi kogus oli ka imepisike, ainult 5 grammi presspärmi. Selle taina panin külmiku otsa oma elu elama ja tänast päeva ootama. Öö otsa ta seal kerkis, mulksus ja podises. Kella kaheksaks täna hommikul oli tainas 16 tundi käärinud. Segasin läbi ja lasin veel kaks tundi seista. Vahepeal panin küpsetusahju kuumenema ja panin ka oma isapoolselt vanaemalt päritud ausa nõukaaegse ilusa punase malmpoti ahju koos ahjuga kuumenema. Kui ahi ja pott olid kuumad ning tainas viimased kaks tundi ära mulksunud, panin malmpotti küpsetuspaberi, kallasin taina potti ja potisai läks ahju.
Tulemuseks tuli hoopis teistmoodi sai kui eilsed, kuigi koostisosad on samad. Potisai tuli mõnusalt õhuline ja ei pudisenud üldse. Kardemoni maitse oli käärimise käigus ära kadunud, kuid ega me sellest puudust ka ei tundunud. Potisaial on minu jaoks just selline "maal vanaema juures" maitse! Täiuslik! Ka mu 18a pojale Eerikule meeldib potisai rohkem kui traditsiooniline sai. Samas mu tütrele maitseb eile küpsetatud traditsiooniline sai rohkem. Maitse eelistused ongi erinevad. Nii et saiade küpsetamist mõlemat moodi kindlasti jätkan.

--------------------------------------------------
Jahuga mässamine jätkus ka täna. Eile tegin saiatainaid, täna tegin pelmeene. Eelmisel nädalavahetusel kevadpühade ajal lubasin, et sel nädalavahetusel teen pelmeene ja ega siis taganeda ei saa.
Kilo hakkliha hulka segasin pool kilo riivitud juustu, viis muna, suure kimbu rohelist sibulat ja ühe suure küüslaugumugula jagu purustatud küüslaugu küüsi. Maitseainetest panin ainult soola ja pipart. Jahutaina tegin ühest pakist pitsapõhjajahust pluss veel korralikust kogusest nisujahust. Lisasin pitsamaitseainet, soola, muna, keefiri ja sõtkusin suure tainapalli. Pelmeenirest abiks, vorpisin kuus restitäit pelmeene. Aga tulid ikka maitsvad küll! Järele jäänud hakklihasegust praadis poeg kotletid.

Pühademunad

Suur riigipüha oli eilsel pühapäeval ära, aga täna on ülestõusmispühade 2. püha, nii et peame rõõmsalt pühasid edasi. Hommegi saab veel pühasid pidada, sest homme on 3. püha. Nii et veel saab oma kevadpühade teemalist kätetööd esitleda.
Täiesti suvaliselt netiavaruses  kolades heegeldatud pühademunadele sattudes hakkas mõte jooksma. Puuvillast lõnga hetkel jagub küllaga, nii uusi tokke kui ka erinevas suuruses lõnganutsakuid, nii et läks heegeldamiseks. Leiutasin ise, uurisin googles leiduvatelt piltidelt ja kolasin pisut ka youtube's. Nii sai valmis 40 muna. Pärismunade suurusega võrreldes L, M ja S suuruses ning kaseokstele riputamiseks pisimunad.
Lõng: Schachenmayr Catania Originals
Konks nr 2,5.
--------------------------------------------------
1. Päris esimestena valminud heegeldatud umbes M suuruses pühademunad koos lõngajäägi-jänku (nelja erinevat roosat tooni lõnganutsakud heegeldasin jänesesse) ja tibuga. Kõige esimene muna oli puhas omalooming ja kuna see tuli kujult pisut praak, siis koorus sellest lõpuks hoopis tibu. Katsetasin kinnissilmustega ja ühekordsete sammastega pühademune.

--------------------------------------------------
2. Triibulised, umbes L suuruses pühademunad, kõik heegeldatud ühekordsete sammastega. Kuus neist on kahe värviga heegeldatud, ühele on triibumuster hiljem eraldi peale tikitud. Pildil näevad kõik ühesugused välja, kuid peos hoides on tunda, et tikitud pühademuna ei ole nii reljeefne, kui teised. Isiklikult mulle meeldib kahe värviga heegeldatud ja reljeefsem variant rohkem.

--------------------------------------------------
3. Tavalised, kinnissilmustega heegeldatud umbes S suuruses munad. Tegin neid erinevate värvidega neliteist tükki, saab mööda kodu kaunistuseks laiali sättida.

--------------------------------------------------
4. Ja siis viimased, tõelised pisimunad, mis heegeldasin spetsiaalselt kaseokstele riputamiseks. Kaseoksad ei taha eriti raskust kanda ja sellepärast siis sellised pisid. Pikkus jääb neil umbes 2-2,5 cm kanti, eks sõltub heegeldamise tugevusest. Neid tegin ka neliteist, esialgu, võibolla aasta pärast enne kevadpühi nikerdan neid juurde. Mul on kaseoksi kevadpühadel alati vähemalt kolmes vaasis ja kõigile võiks jaguda.

--------------------------------------------------
Pühademune pildistasin vanadest ajalehtedest meisterdatud kausis ja kausi tegijaks oli mõni aasta tagasi mu noorim tütar, kes hetkel on 11a.

Nunnu

Minu viimatine näputöö tekitab paljudes vastakaid tundeid. Miks ma selle teostasin? Ajend selleks tekkis juba ammu, enne seda, kui see SARS-CoV-2 üldse inimestele end avaldas. Kunagi telekast silma jäänud köharavimi reklaamis kujutati köha väikese rohelise tegelasena. Juba siis oli kuskil tagasopis mõte, et äkki oleks see köha heegeldamine teostatav... Mina selleni pole veel jõudnud, küll aga üks tuttav, kes heegeldaski selle rohelise tegelase. Ja kui see sama tuttav heegeldas ka väikese koroonaviiruse, siis mõtlesin, et teen ka, enda moodi muidugi. Niigi elame hetkel masendaval ajal, millest paarisaja aasta pärast loevad õpilased ajalooõpikutest. Elu seisab, kõik on nagu väljasurnud, ülemaailmne majanduskriis on tekkimas ja terve maailm on paanikas. Püüan leida vähemalt enda jaoks sellest mustas ajas mingi huumorinoodikese (tegelikult on see kohutavalt raske) ja sellest see väike pehme SARS-CoV-2 ka ilmavalgust nägi.
PS. Eks see rohkem niisama nipsasjaks on mõeldud. Lastele mänguasjaks ei sobi see oma olemuse tõttu.
Lõng: Steinbach Wolle Capri.
Konks nr 2,5.

Beebitekk Elisabethile

Vahel juhtub käsitööga nii, et alustad midagi, jääb pooleli mingil põhjusel ja unustad muude käsitööasjade sekka kuskile. Umbes nii oli ka antud beebitekiga. Päris pooleli just ei olnud, viimane rida oli lõpetamata, aga no põhimõtteliselt jah seisma jäänud poolik tegemine.
Kaevusin eile oma lõngade ja asjade sekka ja see tekike ilmus lagedale. Muidugi meenus kohe. Mingi aasta-poolteist tagasi alustasin seda ühest teisest beebitekist järele jäänud roosa lõngaga, tegelikult isegi mitte tekina, vaid katsetasin lihtsalt niisama mingit huvitavat mustrit. Roosa lõng sai otsa ja sealt tekkis mõte, et kena beebkteki saaks, kui edasi teha. Noh et ükskord ehk ikka mu lastel lapsed tulevad või siis kellelegi kingituseks beebi sünni puhul. Poes roosat enam ei olnud ja ostsin sama lõnga kirju variandi, mis roosaga kenasti sobis ning heegeldasin edasi.
Igatahes eile lõpetasin viimase mustrirea, heegeldasin ääre ka üle ja tekk sai puhtaks pestud.
Roosamannavahulise, päikselise, suvise ja rõõmsa tekikese mõõdud on 80x80 cm.
Mu pisike tütretütar Elisabeth, kes 6.aprillil saab 2-kuud nooreks, saab selle beebiteki endale. Toas ja eelseisval suvel hea kasutada.
Lõng: Alize Cotton Gold Tweed (roosa) ja Alize Cotton Gold Batik (kirju).
Konks nr 3.

Heegeldatud müts

Kui ainus müts on talvemüts, siis tuleb kevadel ikka ette päevi, kui talvemüts on liiga soe ja palja peaga on samas liiga külm väljas käia. Nii tegin endale ka õhema mütsi. Kasutasin puuvillast lõnga ja surfimütsi heegeldamise õpetust. Augulise mustri heegeldasin ka mütsi sisse, et huvitavam oleks. Valisin tumehalli lõnga, päikse käes jäi pildil heledam. Müts on hea kanda nii kevadel kui ka jahedatel suveõhtutel. Mu 11a tütar soovib ka nüüd,et talle uue mütsi teeksin, nii et kui lõngapoodi saan, siis heegeldan temale ka mütsi.
Lõng: Steinbach Wolle Capri.
Konks nr 3.

Suvine üleõlakott tütrele

Et viimastel päevadel on olnud veidi sunnitud jõudeolekut, siis on heegelnõel mu käes hoolega tööd teinud. Suht samal ajal enda väikese poekotiga heegeldasin sama mustriskeemi järgi nooremale tütrele, kes märtsis 11a saab, suvist üleõlakotti. Lõnga värvi valis laps ise. Kuigi valdavalt rohkem skeemi järgi kui enda kott, on siiski ka üleõlakotis veidi enda mõtte järgi ümberkohandatut.
Tütar on tulemusega rahul ja loodan, et kott eelseisval suvel kasutust ka leiab.
Lõng: Alize Bahar Batik Merserize.
Konks nr 3.

Väike poekott

Sattusin taas heegeldamise lainele. Kui nägin oma ema kotti heegeldamas, tahtsin endale ka sama mustriga kotti, aga  poekotina. Võtsin emalt koti mustri ja hakkasin leiutama. Valmis sai väiksem poekott, 32 x 37 cm pluss sangad. Selliseks kergeks poeskäiguks on see paras.
Lõng: Alize Bahar Batik Merserize.
Konks nr 3.